Harjutus

Harjutus

LUGEMINE

Loe läbi Jaan Kruusvalli novell „Pärandus“ (kogumik „Katkendeid elust”, 1983) ja lahenda selle põhjal ülesanded. (40 punkti) Ülesannete lahendamisel arvesta sellega, et iga vastuse oodatav pikkus on 50–100 sõna.

 

  1. Analüüsi teksti ja pealkirja vahelisi seoseid. Miks võib selle teksti puhul väita, et päranduse mõiste on mitmetähenduslik? (10 punkti)
  2.  Iseloomusta teksti põhjal isa suhtumist pojasse. Põhjenda oma väiteid vähemalt 4 tekstinäitega. (10 punkti)
  3.  Kuidas mõistad tekstis leiduvat mõttekäiku „Ma olin oma südamega ikka üksi olnud, minu südant polnud miski mõjutanud, võib-olla polnud ma veel kohtunud inimestega, kes minu südant oleksid võinud vormida“? (10 punkti)
  4.  Sõnasta selle novelli peamõte ehk idee. Põhjenda oma seisukohta. (10 punkti)

 

Pärandus

Isa oli meile külla tulnud. Ta tõi kaasa ühe angerja, mille oli püüdnud ahinguga maalahest. Isa

ütles, et see on viimane angerjas maalahest, ta oli selle risti-rästi läbi käinud, vesi oli madal ja

kaladel pole kuhugi põgeneda. Naine hakkas mul mustikamoosi keetma ja kala praadima.

Isa läks tuppa ja keeras televiisori lahti. Ma ei läinud teda segama. Ta käis harva meil ja ei

tundnud minu käekäigu vastu suurt huvi. Alati, kui ta tuli, istus ta pimendatud tuppa ja vaatas

televiisorit. Ta vaatas kõik saated järjest läbi, olid need siis uudised, dokumentaalfilmid,

jalgpallireportaažid või kontserdid. Ta vaatas televiisorit, ootas, kuni teda sööma kutsutakse, sõi

alati isukalt ja läks vastu õhtut jälle ära. Vahel jalutas ainult aias ringi, käed taskus, ilma et oleks

midagi puudutanud. Tema pea oli juba täiesti hall. Kui ta asumiselt tuli, siis polnud veel nii hall.

Aga ta oli täie tervise juures, tal olid laiad õlad ja musklilised käed, ta töötas siiamaani ehitusel,

ta oli töökas mees ja tema tööd hinnati. Tööd oli alati palju, alla mere äärde oli hakatud

suvemaju ehitama, isa oligi nende kallal ametis. Kolhoosis polnud ta kunagi töötanud. Siis, kui

ma sõjaväest tulin, elas ta üksi ja ei pidanud loomigi. Tal olid ainult mesipuud ja toa taga ojas

pardid. Ta käis jahil, kui see lubatud oli, ja ostis naabritelt piima. Ta ootas mind sõjaväest, ja kui

ma tulin, siis oli ta jälle lõbusas meeleolus ja me ajasime endises karjaköögis viina ja käisime

sõpru kostitamas. Üks tema sõber oli kõvera kaelaga mees, kes varem oli pidanud

metsavahikohta, nüüd oli aga pensionil, ja isa läkski viimaks tema juurde elama. See oli siis, kui

ma naise võtsin. Isa oli neil päevil eriti lõbus, näis, nagu oleks ta mingist orjusest vabaks

saanud. Me tahtsime naisega küll, et ta koju jääks, kuid ta ei jäänud. Ta ütles mulle: poeg, see

kõik on nüüd sinu, ehkki ei tea, kui kauaks. Ta andis meile raha, et saaksime üht-teist

muretseda, me ostsime pesumasina, televiisori ja riidekraami.

See kõvera kaelaga mees elas männimetsas. Läbi männimetsa lookles tee mere äärde.

Alati, kui ma ämma pool käisin, põikasin ka isa poole sisse. Kõvera kaelaga mees oli vanapoiss.

Ta sobis isaga hästi, nad olid koos koolis käinud ja koerust teinud. Neil olid suured avarad toad.

Seinad olid tapeedita ja maja oli vaigulõhna täis nagu metski. Ma tundsin aukartust, kui sellesse

majja astusin, see oli nagu mingi teine maailm, millest ma ei pidanud osa saama. Ja polnudki

mul siin midagi teha. Mulle anti mõista, et mul on oma elu ja küllalt aastaid, et ise kõige üle

otsustada. Siiski olid mõlemad vanad rõõmsad, kui ma tulin, nad ei lasknud mind iial lõunat

söömata ära ja andsid alati midagi ühes, kui ma koju minema hakkasin. Kõvera kaelaga mees

käis ka ehitusel, kuigi mulle oli mõistatuseks, kuidas ta kõrgel tellingutel liigub: ta ei näinud

peaaegu sugugi ette, ta nägi ainult seda, mis oli ta kõrval või selja taga.

Aga nii nad elasid. Neil oli suur hundikoer, see oli kartulipõllul ketis, ja hagijas, kellega käidi

linnujahil. Kõvera kaelaga mees oli osav püssilaskja, mets ja jaht olid ainukesed alad, kus ta

pea jagas, muidu ei peetud temast lugu. Aga isa tundis teda ilmselt paremini kui mina.

Pliidi all praksusid puuhalud. Naine ütles, et ma tuld valvaksin, ja läks ise õue lehmakelli

kuulama. Paotasin tagumise toa ust, isa istus endiselt televiisori ees, nägin teda profiilis, tal oli

esiletükkiv lõug ja kõrge otsmik, ta vaatas tähelepanelikult ekraanile. Ma tahtsin küsida, millest

ta mõtleb, aga ei julgenud. Kui olin laps, ei võtnud isa mu kasvatamisest üldse osa, vaikis alati,

kui ma pahandust tegin, kuid selle peale vaatamata kartsin ma teda. Tema vaikimises oli midagi

enamat kui karistus. Ta andis nagu mõista, et ma pean ise oma süüst aru saama, et ma pean

end ise kasvatama, ja ta jättis mulle alati küllaldaselt aega, et ma võiksin oma kuritegudest

järeldusi teha. Aga et ma ei osanud mingeid järeldusi teha, seda ta ei mõistnud. Ma ei osanud

praegugi neid teha. Oleksin heameelega ta endale appi kutsunud, kuid ma ei osanud ka seda.

Ma ei teadnud, kuidas puudutada inimese hinges neid tähtsaid keeli, et sind kuulma hakataks ja

lõpuni kuulataks ja siis nõu antaks või kaastunnet avaldataks. Teadsin, isa hinges olid sellised

keeled olemas, kuid need olid minust puutumata, olid nii sügaval, et sinna ei pääsenud niisama

lihtsalt ligi, selleks pidin ma kui inimene midagi enamat olema. Ma olin oma südamega ikka üksi

olnud, minu südant polnud miski mõjutanud, võib-olla polnud ma veel kohtunud inimestega, kes

minu südant oleksid võinud vormida. Võib-olla isa ootas, et mu südant miski liigutab ja siis tulen

tema juurde, kui südamel on juba kindel vorm ja mõtetes selgus. Ma tundusin endale väga

tühisena, mulle näis, et olen argpüks, et minust ollakse kavalamad ja minu eest varjatakse elu

tõelist olemust. Kuigi viimasel ajal mõtlesin niimoodi vähem: mul oli perekond, mul oli

positsioon, mis sest, et nigel, ikkagi positsioon, ja mind ei saanud enam kergesti alavääristada.

Aga ma olin aru saanud, et mitte kõik inimesed pole sarnased, osa inimesi on eriskummalised;

osa inimesi on eriskummalised just oma vaikimise tõttu ja selle tõttu, et neil on arusaamad, mis

lubavad neil vahelesegamatult vaikida.

Sulgesin taas ukse ja siis ütles naine, et kutsuksin isa sööma. Isa lülitas sõnakuulelikult

televiisori välja ja tuli kööki, kus laud oli juba kaetud.

Me sõime ja rääkisime tähtsusetutest asjadest. Igaüks kummardus oma taldriku kohale ja

nohises omaette.

Pärast läks isa ära. Saatsin teda väravani. Ta pani mulle käe hetkeks õlale ja küsis, kuidas

ma elan. Ta ütles, et nagu näha, saan ma naisega ikka endiselt hästi läbi, ja küsis, kas meil

peret ei hakka varsti ka tulema. Ja ma ütlesin, et hakkab. See oli kogu me jutt. Isa läks ega

vaadanud enam tagasi. (942 sõna)

Viimati muudetud: reede, 27. aprill 2012, 11:21