Ilukirjanduse põhiliigid

Ilukirjanduse põhiliigid klassikalise jaotuse järgi on eepika, dramaatika, lüürika. Põhiliigid jagunevad žanriteks ehk ajalooliselt väljakujunenud traditsioonilisteks kirjandusvormideks.

EEPIKA – üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika olulisemad žanrid on: suurvormid eepos ja romaan; väikevormid jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.
Eepikat on kirja pandud nii värsivormis (nt valm, eepos) kui ka proosas (nt romaan, novell, anekdoot)

PROOSA – sidumata (värsistamata) kõne.
LUULE – värss- ehk seotud kõne. Kompositsioonid, mis kasutavad ranget ja korrapärastatud struktuuri: rütmistatud kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim)

LÜÜRIKA – üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürikas kujutatakse luuletaja siseilma elamusi. Lüürika tuntumad žanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn, pastoraal, regivärss jt.
Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof.

RIIM – vormivõte luules: häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Tavaliselt paiknevad riimid värsi (rea) lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi.
VÄRSS – luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi.
STROOF – salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks

LÜROEEPIKA – kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika (jutustav luule). Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan

DRAMAATIKA – üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus, dialoogivorm ehk kahekõne, tegevuse esitamine olevikus (“siin ja praegu”), tihe ja pingeline sündmustik ja vastuolud tegelaste suhetes (sündmustiku dramatism). Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jne) ning valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika kasvas välja antiikaja kultusrituaalidest (viljkusjumala Dionysose pidustustest). Draamakirjanduse tähtsamad žanrid on tragöödia, komöödia, ja draama.


KIRJANDUSE PÕHIMÕISTED
TEEMA – teoses käsitletav nähtuste ring. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, sõda jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ja nende ülesanne on peateemat toetada.

IDEE – kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse.

SÜŽEE – teose kunstiliselt korraldatud sündmustik. Süžeel on kuus põhilist koostisosa (arengetappi): ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja –kohta; sõlmitus – sündmus, mis käivitab tegevuse; dispositsioon – tegevuse järkjärguline arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng; kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt; pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad lõpplahenduseni; konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konflikti ja probleemi lahendust. Mõnes teoses lisanduvad nendele arenguetappidele veel:
proloog – eellugu, milles esitatakse mõni põhisündmustikule eelnenud sündmus või selgitatakse teose sisu ning autori kavatsusi;
epiloog – järellugu, milles tehakse kokkuvõte toimunust või tutvustatakse tegelaste edasist saatust.
Sageli on teoses sündmused kunstilistel eesmärkidel ajaliselt ja põhjuslikult segi paisatud. Teose faabulaga aga antakse sündmused edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad.
FAABULA – teose sündmuste ajalis-põhjuslik järjekord.

KOMPOSITSIOON – teose ülesehitus, teose koostisosade ühendamine tervikuks. Nt koosneb romaan peatükkidest, näidend vaatustest, luuletus stroofidest ehk salmidest.

KARAKTER – kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase individuaalsed loomuomadused. Tervikliku karakteri loomiseks annab autor tegelasele nime, kindla välimuse, ameti, päritolu ja vanemad, iseloomustab teda käitumise ja tunde- ja mõttemaailma varal, samuti tema asendi kaudu tegelassüsteemis (pea-, kõrval-, episoodiline tegelane).

Viimati muudetud: pühapäev, 1. aprill 2012, 10:43